Minu Alaska

Äratan korraks oma uinunud blogi, et kirjutada ühest mõnusast raamatust, mille just hiljuti läbi lugesin.  Epu kirjastus on viimasel ajal kõvasti tööd teinud ja seega ongi selleks pühadevaheks hulk raamatuid virnas, mis kõik lugemist ootavad. Valisin esimeseks Alaska – võibolla selle pärast, et parasjagu on tegemist talvise ajaga ja see ilus kaanepilt läks tujuga kokku? Või äkki selle pärast, et see mõjus nii värske ja samas eksootilisena.  Pingeline semester oli praktiliselt seljataga ja mõte selle raamatu kaudu Alaskasse põgenemisest oli väga ahvatlev.

Ja nii algab raamat ise ka – Maria põgeneb murtud südame eest Alaskasse. Kartsin juba, et äkki läheb kadunud armastuse üle soigumiseks, aga ei. Põgenemine oli kiire ja korralik, paar lauset ja juba oligi see katsumus läbitud, vähemalt lugeja jaoks. Sealt edasi läks juba uus seiklus lahti, täieliku vabanemise ja uue tundmatu avastamise tähe all.

Mulle hakkas Maria juba kohe algusest meeldima. Ütleks, et raamat hakkas meeldima, kuid pigem tundsin, et just nimelt tema on see, mis mulle selle kõige juures istub. See kuidas ta kirjutab ja millest ta kirjutab, milliseid valikuid ta teeb enne sõnade lehele panemist. Lehekülgedelt kumab vastu aus ja vahetu inimene, kel jatkub piisavalt hullumeelsust ja julgust, et üks väga lahe ettevõtmine täiesti üksi korda saata. Täiesti üksi just selles vanuses (20, kui ma ei eksi) nii kaugele ja nii põhjalikult ära minemine on ka üpris muljet avaldav. Ise olin selles vanuses veel pigem karjaloom.

Endast rääkimise asemel eelistab ta anda edasi ennast ümbritsevat ja seda lihtsalt, kuid samas sugugi mitte labaselt. Tekst ei jää kogemuse tunnetamisele ette, vaid pigem annab seda üle nii tõetruult ja käegakatsutavalt kui võimalik. Istud ja loed ja vaatad, kuidas Alaska mäed mööda libisevad. Vahepeal lööb ninna männilõhn ja värskelt hõre karge õhk.

Mis puutub koertesse, siis puudus absoluutselt igasugune nunnutamine. Ei mingit kutsudega müramist ja pudikeeles hellituste jagamist. Jäi mulje, et need loomad on pigem kolleegid-hoolealused, kaasvõitlejad karmis olustikus.

Kuid põhiline, mis mulle selle raamatu juures meeldis, oli üldine sõnum – absoluutselt kõik on võimalik. Okok, mitte midagi uut ja revolutsioonilist, aga jällegi tõestus sellest, et no tõepoolest on. Sest et tegemist on ju suhteliselt absurdse ettevõtmisega. Tüdruk läheb Tartust üksi teise maakera otsa koeri kasvatama. Kui paljudel inimestel selline asi üldse pähe tuleks? Ja kui tulekski, kui paljud selle tegelikult ära teeks? Ja kui ka läheks sinna kohale, paljud sellega hakkama saaks?

Pole midagi muud öelda, kui et respect ja tänud Alaska näitamise eest. Siiamaani peale Ameerika osade kindlasti mu lemmik Minu… seeriast. Hetkel käsil Moldova ja üks millest kindlasti kirjutada veel tahan on Tai. Raudselt.

Täiesti katki ja ropult rahul

Eile ma laksasin oma pead vastu maad kaks korda, nii et müts lendas peast. Maad kündsin enamasti mõlema põlvega korraga, nii et need on nüüd paistes. Vägevad sinikad on parema küünarnuki ja kannika peal. Kirss tordi peal oli see hetk, kus ma täie hooga jalad ees kuusepuhma sisenesin ja seal okstest paljaks rebitud kõhul siis lõpuks omaette naerda turtsudes maandusin. Ja täna ei suuda ma muud mõelda, kui et VEEL! VEEL, VEEL ,VEEL!

Teisel pool vett

Esimene semester magistrit on nüüd pidulikult läbi, aasta peaaegu ka. Jõulude puhul lennutasime end siia vanavanemate ja Pauli isa juurde, puhkuseks. Kuigi tööd iseenesest on hetkel palju ja ma ei tohikski puhata, aga tunne on, et peab ja sellele vastu vaielda ka ei viitsi.

Paljaks kooritud

Ja kui te lähiajal sellise kaanega raamatut poodides näete, siis esiteks – ärge ehmatage. Tõsi ta on, kõige õnnestunum kaanepilt raamatute ajaloos see kindlasti pole, kuid sellegipoolest – don’t judge a book by its cover, eksole…

Midagi siin lõbusaks ei lähe!

Täna ma käisin esimest korda elus trennis. Kui välja arvata need tantsutunnid esimeses klassis ja ujumised teises ja keskkooli ratsutamine.

Nähtamatu tüdruk meie majas

Keegi mu sõpradest ütles täiesti tabavalt, et “ma polegi kohanud enne ühtegi päris last, kellel on imaginary friend”. Ja mina põhimõtteliselt enne polnud ka, aga tuleb välja et mu oma Paul on just sellise fantaasialennuga.

Jätkuvalt tõusujoones

Siiri küsis, et kas Tallinna elu võttis tummaks. Võttis jah. Konkreetselt. Ma ainult käin ringi ja vahin suu ammuli, et mis toimub ümberringi. Nagu on Tallinn ja nagu ei ole ka.

Tere, Tallinn.

Ma kartsin juba, et sel aastal jään sügisest täiesti ilma, kuna enne NYst ärasõitu võtsin seal veel päikest ja kuulsin kuidas Eestis inimesed pakase üle kirusid. Aga ei – siin ta on ja täiesti selline, nagu peakski olema. Lõhnad, lehed, kastanid ja puha.

Tere hullar?

Tähendab, mul on klomp kurgus. See on üks spetsiifiline klomp, mis tekkis kunagi kui ma esimest (ei, teist tegelt) korda üksi pidin kuskile ära kolima ja nüüd aegajalt annab endast jälle märku. Tavaliselt olen ma selle ära kannatanud, aga täna viskas üle ja helistasin arstile.

Rant

Nüüd tuleb rant peale. Ja mitte selline “oo pekki, ma panin kõva kummiga alukad viigipükste alla ja nüüd on rant näha”, vaid “oh kräpp ma olen väsinud ja maailmavalud on peal ehk i.k. RANT”. Väga hea sõna, mis see siis eesti keeles olla võiks… jonn nagu pole, mölisemine ka mitte, aga midagi sinnapoole. Aare.pri.ee’s oli “lärmama, pahmeldama, lokku lööma”…bahh… Nii et ma siis pahmeldan nüüd natuke… tänase päeva uudissõna minu jaoks.