Mitu head nädalat järjest

29 03 2007

Vahepeal tuli teha eetripaus, sest et elu väljaspool arvutit nõudis ka elamist. Paul vahetas oma aastanumbri uue vastu ja nüüd üritab ikka meeles pidada, et ta juba kolmene on (kuigi issi õpetas talle, et kui küsitakse, siis tuleb öelda kuusteist, nii et nüüd on jälle sassis :D). Kui päris sünnipäeval lasime mööda linna t-särkides ringi, siis paar päeva hiljem peo raames saime kõik jälle kelgud välja tirida ja kiljuvaid lapsi mäest alla lükata-üles tirida, lumememme ehitada ja lumesõda pidada. Väga mõnus päev oli, tore et kõik tulla said – eelmisel päeval keset lumetormi tekkis juba kerge mure sel teemal.

Nüüd peale selle tüssuka on vist kevad lõpuks jäädavalt kohal. Täna siin tööl on igal juhul sauuuun, sest et ega keegi kütet ju maha ei võta…

Möödunud nädalavahetusel oli Paul vanemate juures, sest et võtsin vastu külalisi Marylandist. Õigemini teatati mulle paar nädalat tagasi, et rahvas laekub ja lapsed kadugu… Noh, ma ei osanud kuidagi vastu ka vaielda, mis seal ikka, eksole. Väga entusiastlikult meelestatud ma selles suhtes polnud JA ÕIGUSTATULT, nagu selgus nädalavahetuse jooksul.

Natuke backgroundi – Marylandis elasime väikeses linnas, americana pura, isegi musti polnud seal eriti palju ja kõik needki olid mugavalt koondatud “affordable housing” nimega peldikusse kuskil kesklinnas ja kõik teadsid, et seal ei käida. Mina isiklikult loomulikult lohistasin ennast esimesel võimalusel sinna kohale ja õppisin korralikult patsipunumise selgeks. See selleks. Sellest ajast on nüüd juba umbes 15 aastat möödas ja linn on kahe-kolmekordistunud, vanade olijate sõnul enamasti mustade ja latiinode arvelt, mis nende keeles tähendab muidugi et linn on perses. Enamik neist siis võtabki jalad selga ja paneb metsade-mägede-farmide poole ajama, kus puu tagant on hea püüseliga (Pauli sõna, tähendab püss) varitseda, et jumala pärast neegrid jälle ei tuleks. Sellest kategooriast siis ka kallis klassiõde. Aga rassistiks ta ennast ei pea – sellegipoolest, minu meelest on see mõiste siin maal põhjalikult hägustunud.

Ma ei tea, kas ma olen ainus schmuck kellel selline probleem on, aga mul on see sõbranna ja jumala pärast ma ei tea, miks ta mu sõbranna on ja kuidas see nüüd nii küll läks. Igal juhul keskkoolis oli mul vaja kooli saada ja ta elas naabruskonnas ja omas autot. Mingi kell teatas ta mulle, et ma olen ta parim sõbranna ja, noh, ma ei ole vaidleja tüüp lihtsalt. Las ma siis olla pealegi. Peale kooli lõpetamist läksime niikuinii oma teed – mina Eestisse ülikooli ja tema lapsi sünnitama.

Aga miski ime läbi on ikkagi kontakt niitipidi säilinud. Sestap ta ka külla tuli. Minu kandis keset ghettot hoidis ta kenasti lõuad koomale ja lihtsalt jooksis inimestest mööda. Aga kui ma ta oma lemmik jaapani restosse viisin ei suutnud ta enam olla, lasi oma virina lahti ja enam see kinni ei läinud. See ei ole ju sushi! Kus on california rolls? Igal juhul oli see shokk, et jaapanlased ei söö ainult plastmass karpidest rulli keeratud sööki. Üldiselt pean vist selle koha siiski oma külalistekohtade nimekirjast maha kriipsutama, sest et jah, ok, võibolla liiga ekstreemne. Ja see söögiteemaline irin ei lõppenudki, enne kui ma järgmisel õhtul alla andsin ja nad lihtsalt õllekasse tirisin. Seal tassiti meile siis kiirelt ette friikartulid, nachod ja (mulle) praetud kalmaarid. See oli eelroog. Siis tulid hiigelburgerid (mulle siiski kanarind) ja teel koju vajutasime veel ühe tüki pizzat ka sisse, kuna New Yorgis peab ju pizzat proovima ja järgmisel päeval oli juba minek. Nüüd ma tean, miks surmanuhtlust ootavatele inimestele pakutakse viimne õhtusöök, kus nad võivad tellida mida tahes ja kui palju tahes, et ennast viimast korda oimetuks vitsutada. “Kill me now” oli ainuke mõte, mis mul peast läbi jooksis, kui me preilidega oma 3 õhtusööki pluss õlu olime alla surunud. Fun ameerika stiilis… Siis oli rahvas rahul. Tuletas paljuski meelde just loetud Epu teksti teemal ameeriklaste toitumisharjumused… söögikoomast, jne… Tõenäoliselt ei tule shokina see, et sõbranna on sutsu ülekaaluline. Hea söök on see, mis maitseb hea. Salati poole kõõritatakse ja kui friteerimismasinast toidupala läbi pole lastud, siis pole sel ka mingit erilist mõtet. Saadan talle Mark Hymani “Ultrametabolism‘i”. Dieediäri on siin sama vohav kui ülekaalulisus, aga see tüüp lihtsalt räägib sellest, mis meil füsioloogiliselt vaja on ka kust seda kätte saab. Mida MITTE süüa ja mille peale rõhku panna. Hästi iseenesest mõistetav kraam suurelt osalt, aga paljudele siin siiski raamat, mis kaanest kaaneni ainult uudiseid täis.

Igasugune liikumine nende mõistes algab mootori käivitamisega, nii et pärast päevast linnas ringi marssimist, et realiseerida prioriteet nr. 1, ehk shoppamine, pidime õhtused klubiplaanid maha matma lihtsalt selle pärast, et neil jalad olid täiesti läbi. “Are we there yet?” oli kindlasti nädalavahetuse üks enim kõlanud lause.

Mingil määral oli nende külaskäik minule ka kultuurishokk, kuna seal ma ju olin ja selline ma olin teismelisena. Natuke õõvastav oli ajakardina taha natuke piiluda ja ennast 15 aasta tagant näha – mõnes aspektis. Ja taas pani nentima tõsiasja, et New York päris kindlasti pole Ameerika. Aga bottom line on see, et mul hakkas lihtsalt tohutult hea meel sellest, kus elu mind siiani viinud on.





Popkultuuri ka

13 03 2007

Kevad on vist meil siin nüüd saabunud. Igastahes eile õhtul avastades, et pole ei süüa ega juua midagi, ei tekkinud tavalist vastumeelsust välja minemise vastu ja pakkisin ilma mingi mossitamiseta Pauli kärusse ja astusime välja mahedasse õhtusse. Jäätiseauto on ka garaazhist välja kraamitud ja nüüd terroriseerib nurga peal kooli vastas ümbruskonda oma metalselt plinkiva muusikaga.

Teepeal koju seisis seal samas nurgal aga kaubaauto, kahe noormehega.

Noormees 1: “Hey, it’s Ashley Simpson”
Noormees 2: “Hehehee, hey Ashley! Ashleeey!!!”

Ja vahest tulevad õiged repliigid ka õigel hetkel:

Mina: “Please, it’s Jessica…”

Sest et noh, kamoon, see eit vähemalt oskab laulda ja näeb ka natuke kobedam välja. Ma saan aru, et härrad latiinod pole väga kursis valgetele pubekatele suunatud popikoonidega, aga mina kedagi lambist keset tänavat Marc Anthony’ks sõimama küll ei lähe, eksole. Sest et olgu mees küll kuldkõri, Mr. J.Lo ja muidu jumalus, aga fakt jääb ikkagi faktiks – mees näeb välja nagu märg marutaudis krants…





Natuke lapseteemat

6 03 2007

Ma just tegin siia küll Paulile eraldi osa, aga see teema sobib vist pigem siia. Kirjutasin lause ära ja jäin mõtlema, et miks ma seda üldse kirjutasin, miks ma põhjendama pean. Jah, ma saan aru et inimesed kes lakkamatult oma lastest räägivad on natuke tüütud, aga minu meelest on laienenud vastumeelsus natuke neile ka, kes lapsejutte ei kuritarvita ja mõnes olukorras on kohati selline tunne, et ei tea kas üldse julgeb lastest rääkida. Enivei…

Ma ei jõua enam vabu päevi ära oodata, sest et siis saame Pauliga koos midagi ette võtta. Ma poleks kunagi ette kujutanud, et kaheaastasega (kolm nädala pärast) võiks olla nii mõnus ringi hängida. Ja teeme rahulikult koos vaheldumisi seda, mis mulle meeldib ja siis jälle midagi temale. Näiteks saame mu sõpradega kokku ja tolgendame natuke restoranides ja muidu linnapeal, üldiselt peab ta ennast väga korralikult üleval. Ja siis põikame kuskile parki või muuseumisse, kus on jälle temal tegemist rohkem. Normaalne ju.

Sel pühapäeval käisime Manhattani lastemuuseumis ka lõpuks ära, sellest pani kunagi Siiri häid pilte üles. Tõesti tore hommikupoolik oli ja kui me oma 4 tundi seal ära olime müranud, oli nälg juba korralik ja õues põikasime esimesse ettejuhtuvasse diner‘isse, et põgeneda jäiselt lõõtsuva tuule eest. Juhtusime päris armsasse kohta, rahvas oli sõbralik, peresid oli seal palju ja käru pargiti ukse kõrvale vastavasse “parklasse”.

Paul oli oma parima käitumise juures, istus ilusti mul kõrval ja nosisime vaikselt juttu ajades oma lõunasööki. Kõrvallauas istus keskmisest natuke kõrgemas eas paar, ütleme et sellised kunstniku-snoobi tüüpi. Onu rääkis poolkõva häälega, kuidas ta oli käinud ühe oma sõbra juures külas ja et kuidas sõber oli omal ajal üks suuremaid Warholi toetajaid ja selletõttu oli tal ka kodu Andy töid täis. Huvitav jutt ju – loomulikult jäin kuulama. Lauad olid päris lähestikku ka, nii et põhimõtteliselt polekski saanud mitte kuulda. Teisel pool seda paarikest istus üks isa oma 5 aastase pojaga, kes ka käitus täiesti normaalselt, vähemalt mina mingeid väärtegusid ei märganud. Vanamees järsku hakkas rääkima, et muidu ok restoran, aga et lapsed on siin täiesti kontrolli alt väljas… möhh? Naine kommenteeris, et jajaa, tõesti palju neid – isegi kärude parkla oli, jne. Mees arvas selle peale, et oleks pidanud eraldi osa laste jaoks ka tegema siis juba… Selle peale jäi mul küll salat kurku kinni. Siin nüüd hiljem see ei tundugi nii hull, aga millegi pärast läks hinge tol hetkel – lapsed käitusid täiesti normaalselt, tõesti. Ja ma olen ju vaeva näinud selleks, et mu laps käituks korralikult avalikes kohtades ja lõpuks hakkas kasvatus ka minu meelest vilja kandma… Ja siis tuleb mingi vana päss irisema, kuidas ma peaks kuskil eraldatud sektsioonis sööma lihtsalt selle pärast, et mul laps on kaasas… WTF? Ma nii vihkan seda, et ei oska sellistes ehmatanud olukordades midagi kohe ja tabavat öelda. Raisk… Nii oleks tahtnud midagi öelda, aga ma olen harjunud pigem konflikte vältima ja ei saanud seekord õigel hetkel korki eest ära. Mõni minut hiljem, siiski, kui Paul nihelema hakkas võtsin ta kõrvale ja otse onule demonstratiivselt näkku vahtides seletasin, et palun käitu nüüd ilusti sest et seal istub üks väga paha nõme kole onu, kellele väiksed lapsed ei meeldi ja kes võib muidu pahandama hakata, kui lapsed ümber trikitavad. Mõnes mõttes oli see kindlasti parem, kui sõneluse alustamine. Onu adus raudselt, et temast jutt oli, aga kuna see eesti keeles sai ära aetud, siis ei saanud ta ju aru mis värk täpsemalt oli. Samas tooniga annab ka väga palju edasi 😀 Värdjas. Täiega rikkus mu lõunasöögi ära. No kui sa tõesti oled selline vana sallimatu peer, siis vaata ringi restorani sisenedes ja kui käruparklat näed, siis äkki keera parem ringi ja astu edasi…

Ma ei saa sellest aru, mis juhtub inimestega, et nad nii kalkideks ja sallimatuteks muutuvad.