See ei ole võimalik…

27 04 2007

Täna ei suuda küll midagi muud teha, peale põhiteemat käsitlevate kirja- ja videopiltide jälgimist… Ei suuda seda tavalist pohhuismilainet tabada pärast taaskord sellelaadsete uudiste lugemist – ja kuidas olekski see võimalik, kui seekord toimub asi omas kodulinnas. Seal, kus kõik pildid mässajatest ja põlemistest toimuvad selle taustal, kus oled omale kallite inimestega elanud oma elu. See ei ole lihtsalt võimalik. Seal utoopilises väikses kohas, kus ei ole looduskatastroofe ja kus keegi ei märatse, kus on rahu ja üldiselt ilus elu ja kõigil läheb ainult hästi. Kummalisel kombel pole ma ammu Tallinnat nii palju igatsenud, kui täna.

Read the rest of this entry »

Advertisements




Tilka püksi tahate?

20 04 2007

Okok, tilka tõenäoliselt ei tule, aga suu peaks venima küll.

Palun:





Puhhh, hhuhh…

18 04 2007

Ma tegelikult ei tohiks sellest praegu siin kirjutada, kuna siis läheb enesetunne jälle käest ära… Aga ma olen nüüd siis hakkama saanud täiesti suitsuvaba päevaga. Seda pole juba… kindlasti üle 1,5 aasta juhtunud. Sest et imetamise lõpetasin siis, kui Paul oli 1,5 ja kogemata hakkasin jälle suitsetama pärast üle 2 aastast pausi. Dumb, jah…

Eile sai pakk otsa ja lihtsalt vihale ajas see, et ma peaks käima jälle 7 dollarit välja, et seda haisvat saasta omale näost sisse tõmmata. Raisk.

Read the rest of this entry »





Pilti pole, häälest rääkimata…

13 04 2007

See oli vist juba eelmisel nädalal, kui debiilse apsaka tõttu nii minu kui ka kaablifirma poolt keerati mul telekas kinni. Ja kuigi ma ei vaata palju telekat, oli esimesel õhtul kuidagi imelik olla küll. Aga teisel enam mitte. Tagasi käivitamiseks peab mingi protseduuri läbima ja keegi cable guy peab kodust läbi käima, loomulikult peab pappi väljutama… Read the rest of this entry »





Tom’s Diner

12 04 2007

Eilse õhtuga sai rahuldatud vajadus, mis pikka aega endast märku on andnud – spontaanne, lahe õhtupoolik linnapeal. Täiesti kogemata tore, niivõrd kuivõrd seda saab kogemataks kutsuda.

Saabus Jesse Marylandist, munadepühadelt. Rõõmus, rahulolev ja veidi linnamürast häiritud. Kaks veini tulid teepealt ka kaasa. Kuulasin muljeid, tegime kapsahautist, vahepeal lugesime niisama omi asju (ta käib mul muideks “Shoppaholic’ut” lugemas, kaasa ei võta kuna häbeneks seda erkroheliste ja roosade kaantega naistekat metroos lugeda, irv irv). Kaks veini lipsasid igal juhul sisse juba enne kui me jõudsime möhh öelda. Jutt oli mõnus ja Jesse võttis üles diner’te teema – kuidas ta parasjagu otsib omale linnas n.ö. kodu diner’it, kus oleks hea rahulik olla, a la where everybody knows your name… Kuna mul arvuti oli parasjagu nina all, siis toksisin sisse otsingu selle linna kõige kuulsama diner’i asukoha leidmiseks – Monk’s, see koht kus Jerry, Elaine, George ja Kramer tolgendasid vahetpidamata. Avastasin, et see polegi minu juurest teab kui kaugel ja et ka Suzanne Vega laul “Tom’s diner” on sellest kohast inspireerituna sündinud. Noh… missasja, loomulikult olime kaks minutit hiljem taksos ja vurasime sinnapoole. Paul jäi issi valve all mõnusalt edasi magama.

Ja kümme minutit hiljem olimegi siin:

toms.jpg

Õigemini nägi see sel kellaajal pigem välja selline:

050606_toms-diner-glow.jpg

Ja sellest veel minut hiljem kõndisime sealt juba välja – menüüst puudusid mõned krutsiaalsed elemendid nagu näiteks õlu ja vein. Kõhud olime kodus juba korralikult täis pookinud, aga peale söömise polnud seal midagi ette võtta. Nõrk, arvasime me ja jalutasime üle tee lähimasse baari, kus Jesse tutvustas mulle jooki nimega “Irish car bomb” – pool klaasi Guinnessit, shot Bailey’st viinaga pooleks, plumps shot õlle sisse ja kaani alla nii kähku kui saad, muidu tõmbab koorene Bailey’s kohe klimpi. Vauhhh. Dinerist veel nii palju, et saates loomulikult kasutati ainult fassaadi – seest oli täiesti teist moodi ja üldse mitte nii väga hubane. Aga noh, linnuke selles kastis siis kirjas.

Ülejäänud õhtu veetsime Guinnessi saatel, üksvahe keeras asi kuidagi nii sentimentaalseks ära, et ma täiesti ilma igasuguse häbitundeta lahistasin kuskil underground baaris ulguda. Täiesti savi, mis rahvas ümberringi arvab, mitte et neid teisipäeva öösel kell 1 seal eriti palju oleks olnud. Enne lahkumist toppisin veel vetsu järjekorras omal kõik taskud seal välja pandud tasuta nyc kondoome täis. Miks, see jääb ka mu enda eest saladuseks, aga järgmisel päeval tekitas see mitu piinlikku olukorda, kui avalikes kohtades taskutest midagi otsisin…





Due to lack of interest, tomorrow has been cancelled…*

6 04 2007

Eilne päev võib põhimõtteliselt p¤/&% minna kah.
Read the rest of this entry »





Muusika mu kõrvadele

5 04 2007

Paar asja, millest vaja kirjutada. Joss Stone’i uus album näiteks. Vaatasin ühel õhtul siin intervjuud temaga ja tuligi kole tahtmine kuulata – ta rääkis, kuidas ta 14 aastaselt oli saanud omale plaadilepingu ja kõik muusika oli juba põhimõtteliselt peas olemas, aga kuidas sa 14 aastane tatt ikka hakkad plaadifirma bossidele oma tahtmist peale suruma. Ja nii tegigi ta 2 albumit täis seda, mis nad tahtsid ja nüüd on tema oma kraami kord. Ok, ütleme kohe ausalt välja, et väga erinev see nendest eelmistest albumitest siiski polnud, aga üks ülla-ülla lõi küll klimbi kurku. Tegemist oli träkiga “Music”, kus järsku tuli täielik blast from the past – Lauryn Hilli hääl. No, mai oska seda tunnet adekvaatselt sõnades väljendada. Nagu vana parim sõber, kes jäljetult kadunud ja siis järsku ühel päeval laseb uksekella. Lauryn ja mina, me elasime mõned rasked ajad koos läbi ja nende emotsioonide lahtumisest saati polnud ma teda üldse kuulanud, umbes 7 aastat, ma arvan… Sõbranna teadis rääkida, et Joss oli teda kaks kuud järjest iga päev painanud sel teemal ja see teadmine suurendab respekti tema vastu küll.
Read the rest of this entry »