Minu Alaska

24 12 2008

Äratan korraks oma uinunud blogi, et kirjutada ühest mõnusast raamatust, mille just hiljuti läbi lugesin.  Epu kirjastus on viimasel ajal kõvasti tööd teinud ja seega ongi selleks pühadevaheks hulk raamatuid virnas, mis kõik lugemist ootavad. Valisin esimeseks Alaska – võibolla selle pärast, et parasjagu on tegemist talvise ajaga ja see ilus kaanepilt läks tujuga kokku? Või äkki selle pärast, et see mõjus nii värske ja samas eksootilisena.  Pingeline semester oli praktiliselt seljataga ja mõte selle raamatu kaudu Alaskasse põgenemisest oli väga ahvatlev.

Ja nii algab raamat ise ka – Maria põgeneb murtud südame eest Alaskasse. Kartsin juba, et äkki läheb kadunud armastuse üle soigumiseks, aga ei. Põgenemine oli kiire ja korralik, paar lauset ja juba oligi see katsumus läbitud, vähemalt lugeja jaoks. Sealt edasi läks juba uus seiklus lahti, täieliku vabanemise ja uue tundmatu avastamise tähe all.

Mulle hakkas Maria juba kohe algusest meeldima. Ütleks, et raamat hakkas meeldima, kuid pigem tundsin, et just nimelt tema on see, mis mulle selle kõige juures istub. See kuidas ta kirjutab ja millest ta kirjutab, milliseid valikuid ta teeb enne sõnade lehele panemist. Lehekülgedelt kumab vastu aus ja vahetu inimene, kel jatkub piisavalt hullumeelsust ja julgust, et üks väga lahe ettevõtmine täiesti üksi korda saata. Täiesti üksi just selles vanuses (20, kui ma ei eksi) nii kaugele ja nii põhjalikult ära minemine on ka üpris muljet avaldav. Ise olin selles vanuses veel pigem karjaloom.

Endast rääkimise asemel eelistab ta anda edasi ennast ümbritsevat ja seda lihtsalt, kuid samas sugugi mitte labaselt. Tekst ei jää kogemuse tunnetamisele ette, vaid pigem annab seda üle nii tõetruult ja käegakatsutavalt kui võimalik. Istud ja loed ja vaatad, kuidas Alaska mäed mööda libisevad. Vahepeal lööb ninna männilõhn ja värskelt hõre karge õhk.

Mis puutub koertesse, siis puudus absoluutselt igasugune nunnutamine. Ei mingit kutsudega müramist ja pudikeeles hellituste jagamist. Jäi mulje, et need loomad on pigem kolleegid-hoolealused, kaasvõitlejad karmis olustikus.

Kuid põhiline, mis mulle selle raamatu juures meeldis, oli üldine sõnum – absoluutselt kõik on võimalik. Okok, mitte midagi uut ja revolutsioonilist, aga jällegi tõestus sellest, et no tõepoolest on. Sest et tegemist on ju suhteliselt absurdse ettevõtmisega. Tüdruk läheb Tartust üksi teise maakera otsa koeri kasvatama. Kui paljudel inimestel selline asi üldse pähe tuleks? Ja kui tulekski, kui paljud selle tegelikult ära teeks? Ja kui ka läheks sinna kohale, paljud sellega hakkama saaks?

Pole midagi muud öelda, kui et respect ja tänud Alaska näitamise eest. Siiamaani peale Ameerika osade kindlasti mu lemmik Minu… seeriast. Hetkel käsil Moldova ja üks millest kindlasti kirjutada veel tahan on Tai. Raudselt.

Advertisements