Head vibratsioonid

30 01 2007

Nii, nüüd on sinusoidi alumine ots jälle läbi tehtud ja asjad hakkavad tasapisi ülespoole rühkima. Tipp tuleb ilmselt siis, kui kahe nädala pärast lennukisse istun ja esimest korda elus oma jalatallad Itaalia riigi pinnale toetan, et seal oma mehe ja sõpradega koos üks korralik suusapuhkus ette võtta. 4 kuud pole juba näinud… puhhh…..

Head vibratsioonid on ka bloginduses tuure tegemas – igati hea oli see pulmakingituse mõte. Jah, sest et palju parem kui kaasa lugeda ja mõelda, et oi kräpp küll on kahju et ta korralikku kleiti ei saa, on siiski lihtsalt asuda asja parandama. Tublid algatajad sel mõttel! Probleem-lahendus. Väga mõnus. Väga interaktiivne on see blogindus igal juhul…

Epp kolib täna siit minema. Kurb on. Toredad olid need “mängukohtingud” ja muidu linnapeal luusimised. Kuskil aastakese jooksul (vist) õnnestus lastel isegi normaalsete inimeste moodi suhtlema hakata. Esimestel kordadel pidi lihtsalt neil mõlemal kratist kõvasti kinni hoidma, samas kui mõlemad volume 10 peal röökisid ja teineteisele füüsilisi vigastusi tekitada üritasid. Aga nohh, suvel näeme jälle.

Ja nüüd hulgub Paul juba mõnda aega ka Tobiga ringi. Ja siis on veel maailma kõige armsamad kaksikud ka, nii et tegelikult me siiski päris üksi siia ei jää 🙂

Ja juba koliski Jesse meile – hetkel veel ajutiselt, kuni omale koha leiab. Oma siinse esimese koolipäeva avapauguks kaotas ta kodus meil oma õpilaspileti ära ja kooli teda sisse ei lastud… Nagu see mingi ÜRO oleks, väga naeruväärseks on see turvavärk siin läinud juba. Ja nädalavahetusel tuleb siia ka veel üks ta sajast õest, see kõige lahedam, kes kunagi Havaiile ära jooksis…

Ja ma tõlkisin oma elu esimese lepinguga raamatu kaanest-kaaneni ära. Sain valmis Eve Ensleri “Hea Keha”, peaks kevadel ilmuma. Kole lühikene oli ta küll, aga märkimisväärne ikkagi selle poolest, et saab olema esimene kirjastatud asi, kus minu nimi seespool esikaant. Nüüd tegelen putitamise ja silumisega, varsti libistan ta emaili teel kirjastuse poole ja jään pöidlad peos ootama vastukaja. Ja siis kohe järgmist lepingut lunima. Rikkaks sellega ei saa, aga hing puhkab kui teoksil on midagi nii südamelähedast.

P.S. Kui keegi teab ja viitsib vastata, siis mis on või võiks olla soundbite eesti keeles? Ma olen siin googlitpidi surfanud ringi, aga midagi korralikku pole ikkagi veel leindud…

Advertisements




Kaos kontrolli all

26 01 2007

Miskit on viltu, kui mina juba mitmendat päeva esimesena tööl olen… Täna on boss ka läinud, nii et varsti võib siin laboris vist kasvõi alasti ringi käia. Täiesti üksi olen. Ohh nii, mis ma siis kõik siin omaette teen. Kõigepealt tuleb muss panna, aga siis kohe muss kinni keerata, sest et siin on see lihtsalt imelik ja harjumatu. Näh, screw it, niisama plõksutada pole ka vaja. Kirjutan parem siia natuke ja siis tõlgin oma raamatu lõpuni ja võibolla üritan siiski midagi asjalikku ka täna ära teha. Üks suuremat sorti ponnistus sai just tehtud viimase nädala-paari jooksul, nii et nüüd on korraks vaja lõdvemaks lasta.

Üldiselt võib vist nüüd täheldada, et olen uue rütmiga ära harjunud ja tunnen ennast jälle inimesena. Eile õhtul jõudsin koju ja ei kukkunudki näoli esikupõrandale kokku. Käisin enne isegi poest läbi ja tegin süüa. Ja seda juba teist päeva järjest. Ise ka vaatan ja imestan. Eile mõtlesin terve päev hakkliha peale, ok, väikeste pausidega siiski eksole. Nii et õhtul tegin kartulit hakklihakastme ja kotlettidega. Kui see pole soul food, siis ma ei tea mis on. Ma võiks vist elu lõpuni süüa kolm korda päevas kartuleid hakklihasoustiga ja mitte ühe portsu kaupa. Kõik see tundus nii eksootiline selle pärast, et viimasel ajal läks juba nii, et sain vaat et kõik ellujäämiseks vajaliku poes osakonnast “frozen foods”. Ülejäänud kraam oli enamasti plekkpurkides. Veel samm edasi ja ma oleks juba hakanud netist tellima astronautide toitu. Lihtsalt otse tuubist näkku ja ütleme, et käib kah. Võibolla mingid väiksemad multikategelastega tuubid lapsele… Ühesõnaga, hea oli tunda jälle päris toidu lõhna oma kodus.

Hea uudis ka veel see, et Paulil vist ei olegi astmat, nagu siin pikemat aega ähvardati. Uue töökorralduse juurde käis ka uus tervisekindlustus ja seega ligipääs parematele arstidele. Käisime eile hommikul seal samas lastehaiglas, kus Paul sündis. Ooteruumis aknast välja kiigates oli hull flashback – see oli vaid paar korrust kõrgemal meie perepalatist. Vaade oli põhimõtteliselt sama. Peaaegu kolm aastat tagasi passisin seal kolm päeva järjest seda sama rohelist katust… Igal juhul uue arstiga tutvumisel olime mõlemad ikka tippvormis – Paul ei suutnud paigal istuda, käis ja sigatses mööda kabinetti, samas kui ma üritasin ta viimase poolaasta haiguskulgu õigesse järjekorda panna. Veel suutis ta kiire liigutusega pool kabinetti apelsinimahlaga üle kasta, nii et mingi hetk olime kõik kolmekesi koos käpuli maas laua all ja tegelesime korsitustöödega. Lõpuks läksin päris närvi ka juba. Ja kui ma siis astma diagnoosist vabastatuna lahkudes rõõmsalt arstile teatasin, et no offence, aga teid ma küll niipea enam näha ei taha, siis olin ma kindel, et ta ise täpselt sama mõtles 🙂





Must ja valge

24 01 2007

Kui eilne päev oli must auk, siis tänane on risti vastupidine – hele särav ja valge.

Eile õhtul, peale sügavalt ahistavat päeva jõudsin koju, et külalist oodata. Mu sõber Jesse, võtab tuleval nädalal ette oma 27 aastase eluaja esimese suure kolimise. Keset suuremat sorti kolimisstressi- ja masendushoogu oli ta ennast kuskile 18nda tänava ja 8nda avenüü kanti umbes 3 paiku paigale sättinud, et võtta paar rahustavat jooki. Aga baarman oli kena ja valas talle järjest uusi ja uusi jooke. Päeva jooksul hakkasid telefonikõned järjest segasemaks minema. Kulminatsioon leidis aset kuskil poole üheksa paiku, kui ta helistas ja teatas, et ta on parasjagu 187nda ja Broadway nurgal ja kavatseb seal väikse uinaku teha, enne minu poole edasi liikumist. Noh, mis seal ikka – tutimüts pähe ja sõpra üles korjama. Sest et häid sõpru ei saa ju niisama kuskile suvalisele tänavanurgale maha vedelema jätta. Kurat teab, kes neid üles korjata võib.

Olles jõudnud antud tänavanurgale vaatasin tükk aega ringi. Sest et kui keegi ütleb, et kohtame selle ja selle nurga peal, siis tavaliselt ootad sa ikkagi püstise inimese nägemist, kes sulle vastu lehvitab ja muidu oma kohalolekust mingit märku annab. Mis sest et ta enne oli öelnud, et ta väikse uinaku teeb. Harjumusi on raske murda, ikka otsid sama moodi inimest, tänava pealpoolsematest paikadest. Aga seekord tuli mul paar tajumiskihti pealt maha rebida, et näha sinna, kuhu tavaliselt enam ei vaata. Ja sealt ma ta leidsingi – sellist tüüpi kohas, kust tavaliselt kellegi kodutu onu leiad. Natuke ehmatav pilt, nii mõneski mõttes. Näha oma lähedast inimest seal kohas, kuhu kedagi kunagi ei sooviks. Aga see oli ainult hetk. Sest et reaalselt ma ju tean, et ta ei ole kodutu joodik. (Emm, tegelikult kui aus olla, siis ta pole küll veel korterit leidnud ja päris karske inimene kell 3 päeval tavaliselt ikka shotse sisse laksima ei hakka… hmm…) Lihtsalt üks väsinud töll. Kellel veel pealekauba täiesti kaine nägu peas. Vedeles seal selili, käed rinnal risti, pea spordikoti peal ja selline ilme näol, nagu see mis ta teeb on parasjagu maailma kõige õigem tegutsemisviis. Selline marurahulik loengupausi ajal päevitaja ilme, mida kohtad suvel ilusa ilmaga puu all vedeleja puhul.
Tropp. Esimest korda kui ta tühjaks tehakse saab ta siis ehk aru, mis mõtles Dorothy kui ta oma koerale teatas, et “we’re not in Kansas anymore…”

Igal juhul ehmatas see juhtum mind ka selle pärast, et sain aru kui nähtamatuks kodutud on muutunud minu jaoks. Sageli isegi ei ületa enam tähelepanukünnist. Ma kõndisin oma sõbrast mööda, enne kui märkasin tagasi vaadata ja tänavat altpoolt seirata. Inimene oli tänaval pikali ja ma isegi ei näinud teda. Ok, pime oli… aga siiski.

Ühel õhtul vaatasin just saadet, kus kodutud rääkisid ajalehest, mida Washington DC’s välja annavad. Sama ajalehe kohta saab vaadata üht teist saatejuppi siit.

New Yorgis on 12,000 kodutut ja varjupaiga kohti jätkub 4500le. Ja odavat eluaset ootab umbes 30,000 peret – 20 aastat võtab muideks aega, et selle listi etteotsa jõuda. Hiljuti kuulsin ka, et n.ö. vähemuste rahvastatus siin tasapisi langeb. “N.ö.” selle pärast, et siin nad küll vähemuses pole. Aga kolitakse lõuna poole, sinna kus on odavam elada. Sest et miinimumpalga eest siin kindlasti ära ei ela. Isegi mõned töötavad pered (enamasti üksikvanemad) elavad ikkagi varjupaikades, sest et lihtsalt ei jätku teenitud rahast, et päris oma kodu saada.

Kontrastiks tänane päev, kord nädalas viib töö mind Park avenue’le. Maybachide ja Maseratide maale. Kus uksehoidjad rõõmsalt tervitusi hõiskavad ja ilukirurgid või sees vähkrevad. Must ja valge. Aga tuju oli erakordselt hea, üle pika aja…

Oi – ja pärast leidsin veel sellise postituse. Vat siis.





Please hesitate to contact me…

22 01 2007

Ma olen saatnud välja vist liiga palju emaile, kus viimastest ridadest võib lugeda “If you have any further questions, please do not hesitate to contact me…bla bla bla bla…” Ilmselt on nüüd siis rahval punn pealt ära lennanud ja keegi enam ei kõhkle, enne minule mingite elu pikkade meilide väljatäristamist. Patsiendid, siit ja sealt terve maamuna pealt. Viimasel ajal isegi prantsuse keelt selleks otstarbeks vaja läinud. Terve tänane päev on kulunud suhtlemise peale, aga see on nagu hüdra – üks meil on vaevalt valmis, klikid send ja satud tagasi postkasti, kus ühest meilist on saanud järsku kolm, jne jne. Ei, iseenesest väga huvitav, kuidas ühte lihtsat võta-verd-saada-meile protsessi saab keeruliseks ajada. Erinevat moodi, erinevates kultuurikontekstides.

Mis veel ametlikesse emailidesse puutub, siis mind on hakanud viimasel ajal häirima see familiaarsus, mis automaatselt meilindusega kaasas käib. Tundub, et vähe on järgi neid inimesi, kes järgivad vormi “tervitus – tekst – lõpetuseks ka midagi viisakat – nimi”. Millal see ära otsustati, et kõiki võib eesnimepidi kutsuda? Pangast tuleb ka kirju, et kallis Tiia… no… missassja. Mitte et ma mingi hull etiketihoor oleks, aga lihtsalt hea on teada, et ametlikud asjad käivad ametlikus keeles ja sõbralikud sõbralikus. Igal pool on piirid niigi hägused, miski võiks jääda käima nii nagu käib.

Eriti jamad on need meilid, kus pole isegi pöördumist – lihtsalt plärtsatab keegi sõnumi välja ja hea kui initsiaali lõppu paneb. Arstid saadavad selliseid kirju. Ma saan aru, et see säästab aega, aga ikkagi…

Jeee whatever, tegelikult ma ei ole mingi hull pedant. Lihtsalt tahaks, et inimesed mulle ilusti kirjutaksid 😀 Kallis preili Falk. Või kasvõi lugupeetud…





Oi!

18 01 2007

Läksin just mõned hetked tagasi katusele suitsu tegema. Astusin välja ja olin just tule otsa saanud, kui järsku tundsin ja nägin, kuidas üks pisi-pisike valge helves mulle ninaotsa peale maandus. Vaatasin ringi ja võibolla kahte-kolme nägin veel, aga edasi ei midagi. Ootasin ja ootasin, aga ei tulnud enam teisi. Igaks juhuks läksin pärast otse tualettist läbi, uurisin oma nina, et kas tilka näeb. Võibolla hea pingutamise korral võis isegi üks tilgakribu seal olla, aga ma siiski ei olnud enam nii veendunud, et see üldse lumehelves oli. Mida teeb üks üksik lumehelves meie katuse kohal ja kus tema kaaslased on? Taevas oli küll hall, täiesti õiget nägu. Kui saaks võtaks suure noa ja lõikaks ta lahti, laseks hea pahmaka lund otse linnale peale. Tahaks praegu üht korralikku lumehange, et saaks pea ees sinna sisse sukelduda ja ringi püherdada.

Tagasi laboris sain teada, et Paul oli just helistanud ja teatanud, et lund sajab. Nii et ma ei hakkagi ära keerama, positiivne. Täna õhtul peaks seda kraami rohkem tulema, vaatasime radari pealt kuidas midagi siiapoole liigub. Aga noh, kui ka ei tule, siis pole hullu – lähen ise sinna, kus lund on. Piletid on taskus ja juba kuu aja pärast saab lennukisööki.

Selline oli siis minu esimene kokkupuude lumega sel talvel 🙂





Seltsis on segasem

18 01 2007

Tegelikult pole ju see mingi avastus, aga kui tükk aega oled ainult omaette (sest et väikesed inimesed ikka alati ei loe kah), siis on seda tore jälle tõdeda. Pauli issi tiirutab kuskil jahi peal Rio ja Sao Paulo vahel, nii et sel kuul teda me eriti ei näe. Selle eest on siin mu parim sõber Marylandi aegadest – Jesse tuleb CUNYsse õppima jaanuari lõpust ja tõenäoliselt kolib kuskil suvel meie juurde, siis kui kõrvaltuba permanentselt vabaneb. Juhul, kui ta 2 KASSI saab kaasa võtta… Ma ei ole päris kindel, kas ma tõesti ¤kahte¤ kassi siia tahan. Või kas omanik üldse lubab. Isiklikult loodan, et mitte. Loodan, et peaaegu olematu üür jagatud kahega osutub piisavalt mõjuvaks põhjuseks, et need karvapallid jätta sinna, kus neil praegu hea on.

Jesse on minu meessoost versioon homoseksuaalses võtmes. Mees Belgias rõõmustab – täiesti ohutu variant ja ühtlasi kui kuskil koos väljas käime peletab teisi minema. Ideaalne turvasüsteem kaugsuhtele. Muidu väga rahulik ja kohati kohutavalt uje inimene, aga lisa kerge promill ja hakkab juba huvitavaks minema. Lisa paar raundi veel ja siis on ribadeks hirnumise faas. Peale seda faasi tuleb twilight fun zone, kus kõik on võimalik. Kindel pauk on see, et järgmisel päeval on pohmaka kõrvale meenutamiseks trükimusta vääriv lugu.

Praegu läheb väike vein, loeme ja näpime arvutit, ei midagi põrutavat, lihtsalt mugav olemine. Kõige paremad on need inimesed, kellega on sama hea lihtsalt vaikselt niisama olla, kui hullu panna. Need paar päeva on kinnitanud tõsiasja, et kõik see on palju talutavam, kui keegi kõrval on. Jällegi, väga ilmne tõde, aga vahest on hea selliseid asju uuesti kogeda.





Peaaegu läbi…

12 01 2007

…see nädal. Uus elukorraldus – täiskohaga töö ja laps lasteaias. Nagu päris, noh. Ja ma pean ütlema, et see ikka imeb imeb iiiiiimeeeeeb! Lõpp sellistel asjadel nagu mõnusad hommikupoolikud ja üks vaba päev nädala sees, kus saab täiesti segamatult aega veeta linnas, sest et kõik teised inimesed on TÖÖL. Raisk. Mis nüüd saab?

Aga pole kohutavalt halba ilma heata. Laps jookseb ennast päeva jooksul lasteaias segaseks, seega mu esimene ülesanne töölt koju saabudes ei ole enam ühest toast teise lidumine röökimise saatel ja voodi peal müramine (mis on muidugi kohutavalt toredad asjad, aga mitte siis kui energiavarud on täiesti nullis). Õhtud on rahulikud. Saan isegi LUGEDA, sest et ta on ühtlasi õppinud ära hiire kasutamise ja nüüd pigem veedab lõõgastavaid hetki http://www.poissonrouge.com saatel. Ma lugesin ühe terve raamatu sel nädalal läbi! “Running with Scissors” – väga hea. Kui kunagi on tunne, et kõik on sassis ja kodu on täielik peldik, siis soovitan seda raamatut… Või siis loeme koos, mis enne oli võimatu, sest et ta lihtsalt ei püsinud paigal. Täna ta teatas mulle õhtusöögi ajal, et tal on patarei tühi – pani silmad kinni, ajas suu lahti ja tellis omale söötmist, sest et ise ei viitsinud. Ja inglise keelt tuleb juba ka, ikka väikeste lõunapoolsete mõjutustega. Õhtu lõpetuseks kuulsin “goodnight, mama”…

Ja siis muidugi palk. Korda kaks. Sweet…

Huvitav, kui kaua niimoodi vastu peab…