Puhkuse pohmeluses

28 02 2007

Nüüd juba kere põhimõtteliselt teist päeva tagasi tööl, aga mõtted ja süda on ikka seal kuskil lõuna Tiroli kandis, mägede vahel ja lume sees.

Milaanosse tulid mulle Martti ja Alessandro vastu oma Madeline’iga – suur punane 83nda aasta Mercedes, üks täiesti võrratu neljarattaline. Gaad dämnit, küll oli hea neid näha! 5 tundi sõitsime läbi pimeda, mööda kiirteid ja lobisesime ja irvitasime ja tegime kohvipause (ühe peatuse ajal õnnestus mul isegi näha oma elu esimest ehtsat itaalia tussi – naine, auk-maas vets, uks päääärani lahti… hellouuu Italia…) ja suitsetasime ja laulsime tobedate pophittidega kaasa ja ahhetasime pimedates mägedes kollaselt valgustatud losside peale. See oli täpselt see, mida vaja oli. Ja hea ka, et see pisuke aeg üksi sõpradega oli enne kui suur armastamine jälle lahti läks 🙂 Eeee… noh, sellest ma arvan, et pikemalt kirjutama ei hakka, kui et HEA OLI.

Lumelaud – misssassja… kuidas mul nüüd küll nii palju aega läks, et see asi ära proovida??? Aiii, kui hea see oli. Esimesel päeval sain laua alla, läksime mäele, tõusin püsti ja hakkasin sõitma. Ja siis loomulikult kukkusin ka natuke ja siis sõitsin edasi, jne jne. Poisid olid kõik sillas, sest et ma sain sellega HÄSTI hakkama!!! See oli nii hea tunne, millegagi kohe hästi hakkama saamine. Teisel või kolmandal laskumisel õnnestus mul isegi juba mingi kiirus saavutada, mida kroonis muidugi otse näoli maha lendamine, nii et tuliuued prillid näos kildudeks läksid. Teine, kolmas ja neljas päev enam nii mõnusad ei olnud. Ma usun, et see kant Alpides pole enne nii palju eestikeelset ropendamist kuulnud. Ja valus oli – mul oli vahelduva eduga üle terve kere lihtsalt väga valus. Mu vaene peff sai mitu väga karmi laksu ja täpselt samadesse kohtadesse. Ühel kukkumisel tuli selline räme frustratsioon peale, et ulgusin keset rada Pierrei süles naerda ja nutta samal ajal. Aga viimane päev oli võrratu. Miski ei valutanud, tundsin ennast laual kindlalt, järgmised edusammud sai tehtud.. ideaalne lõpp sellele üritusele.

Ma pole elus enne sellist suusanädalat ette võtnud ja kohati oli 7.30 üles – 8.30 mäel – 5/6 õhtul kodus tempo päris väsitav, aga kokkuvõttes ikka sigamõnus. Reisiseltskond oli ka päris eriline. Pierre’i isa oli kunagi lennuväes ja koos oma pilootidest sõpradega nad selle ürituse ette võtsidki. Kõik võtsid oma pered ka kaasa. Need lapsed olid lihtsalt täiesti uskumatud – olgu kuidas on, aga militaarsete mõjutustega kasvatud lastele ei anna ikka käitumise suhtes mitte midagi ette heita. Kohati hakkas küll natuke kurb, sest et nad olid lihtsalt nii head, aga natuke masinlikud ja kohati nägin nende silmades sellist pilku, mis ajas kohe ahastuse peale, aga noh… tegelikult halb elu neil kindlasti siiski pole. Kuidas nad nikastasid ennast paigast, et papale meelehead teha. uhhh. Mul ei ole mitte midagi nii laitmatu käitumisega laste vastu, aga samas peab laskma lapsel laps ka olla. Asi tegelikult nii hullult morn ka ei olnud, meie ühised mitmekäigu ja -tunnised õhtusöögid olid lõppude lõpuks ikka väga lahedad.

Aga selle aja peale, kui Tiia ja Pierre Bolognasse jõudsid, oli Prodi juba ammu peale 9-kuust PMi ametipidamist oma mütsi nurka visanud. Martti ja Ale kodulinnas ringi jalutades tuli Martti tungival nõudmisel teha tiir ka Romano juurest läbi. Ta elab ühes pisikeses tänavas seal kesklinnas, tänava otsas passib ööpäevaringselt politsei. Kui pimedas sealt mööda astusime ja kaela tema välisukse poole sirutasime, et kellanupu kõrvalt ikka tõestust saaks, et see on tõepoolest Prodi crib, suunati meie peale projektor ja politsei tegi tuut. Vat selline kõva kaitse. Aga kui me kaks päeva hiljem sealt ära tulema hakkasime, oli ta juba praktiliselt ametis tagasi… Poliitika itaalia stiilis.

Bologa kandis oli ka lõpuks tunne, et viibin Itaalias. Eelmises linnas (Villandro) oli saksa keel põhiline. Ma pole saksa keelt kõnelevates maades eriti palju viibinud ja selle pärast oligi väga eriline tunne oma nime siin ja seal niisama kohata. Mingites hotelliregistrites ja äride nimedes, jne. Ei siin ega Eestis seda naljalt ei juhtu, selles mõttes oli tore fantaseerida, et äkki juured ongi just seal kandis.

Mõnus oli Martti seljataga rolleri seljas läbi linna vurada, pisikesi kohvikesi lakkamatus koguses sisse kallata, canolisid ja gelatot proovida, konservatooriumi siseõuel klaveriklimberdamise saatel ringi vaadata, kirikus kopsud viirukit täis hingata, rokiklubis õlut alla libistada, hiigelpizzat alla kugistada, niisama oranzhis köögis suitsu teha ja lobiseda, tänavanurgal akordioni saatel tantsida, shopata delikatessenis vanematele hulgi mõnusat värki kaasa, jne jne jne. Seal oleku aeg jäi suht lühikeseks, aga samas oli ta tihedalt elamusi täis.

Pierre’ist lahku minemine läheb iga kord ainult raskemaks. Seekord olin lihtsalt sitaks vihane, täiesti kontrollimatult vihane.

Aga pärast auto, 2 lennuki, 4 rongi ja veel 1 autoga sõitmist sain oma Pauli jälle kätte. Ma ei hakka valetama, hea oli olla nädal aega ilma lapseta. Aga veel parem oli teda jälle pärast seda näha. Tükk aega püherdasime seal koridoris maas, kallistasime, musitasime, nutsime ja naersime korraga.

Raske oli järgmisel päeval tagasi tööle minna, kuna ei mina ega laps ei tahtnud jälle teineteisest eemal olla. Aga tööl oli ka täiesti ok, isegi kui teha on nüüd korraga jälle jube palju. Heaks teevad seal olemise mõnusad patsiendid, nende rõõmus ellusuhtumine vaatamata oma silmamuredele. Ja toredad kolleegid.

Elujõudu on pärast seda reisi kindlasti kümnekordselt juures.

Advertisements




Selline sõbrapäev siis…

15 02 2007

Sel aastal juhtus sõbrapäev samale päevale reisieelse hullumeelsuse ja esimese korraliku lumetormiga. Kuskile sügavale on inimestesse programmeeritud see vaist, et kui keegi kuskile ära minema hakkab, tuleb tingimata hull hunnik asju neile veel teha anda. Ma ei räägi nendest, mida hea meelega vastu võtan, vaid täiesti mõttetutest asjadest, mis siiski ka tegemist vajavad. Ja mida ükskõik mis kell peale reisieelse päeva ilma mingi torinata ja ehk isegi hea meelega ära teeks… Eiii, kuskil rahva sisemuses hakkab lööma kell – see bitch läheb homme minema, tore saab tal olema, aga kindlasti mitte praegu. Suffer, bitch, suffer.

Esimene pool päevast lidusin mööda linna ringi, jäätorm näkku peksmas ja hing paelaga kaelas, sõna otseses mõttes. Kuna saapavalikuga panin küll haledalt puusse hommikul. Asi läks nii hulluks, et olin sunnitud (;)) teepealt uued saapad hankima. Õnneks juhtus teepeale Nine West ja nende ale… sealt edasi läks päev juba sujuvamalt. Halenaljakas oli vaadata vaeseid lillekullereid tänavatel, võitlesid kõik oma roosikimpudega vastu tuult ja tuisku. Rahvas oli kõik korraks nagu pea kaotanud, ma ei tea mitme inimesega ma täna kokku põrkasin. Sest et liikumine toimub siin alati kiires tempos ja manööverdamine on kõigil sisse harjunud, aga pane natuke jääd ja lund maha ja süsteem on totaalselt sassis. Pagari juurest rabasin tööle kaasa paar maasika tarti ja oligi sõbrapäev valmis.

Homme samal ajal olen juba lennukis, teel Itaalia poole. Näen oma meest, kellega viimati kohtusin septembris… siinkohal pole sõnu isegi vaja, sest et selge see – kerge see pole olnud.
Väike check list, et hetkeolukorra saaks ka trükimustas korraks silmadega üle lasta:

Juuksur – check, jumal tänatud, lõpuks leidsin siin normaalse inimese. 3 AASTAT otsimist! Ohh, ma… armastan sind, Michelle… Käidud, ühesõnaga, kaasa ma teda ei võta.
Uus pesu – check…
Üks kohustuslik vinn – check, sest et kuidas ma ikka täiesti klaari näoga sinna lähen…
Päevad – check, sest et muidu ei saaks see värdjas Murphy kuskil pihku itsitada…
Must pesu – check, sest et ega viimasel ööl pole ennast välja magada üldse mõtet… 24h laundromat ootab mind paari tunni pärast, kui lapsehoidja saabub töölt.
Tühi kohver – check, sest et mida ma muidu homse hommikuga ikka ette võtaks.
Tegemata töö – check, sest et miks ma muidu siin blogiks ja asju edasi lükkaks.

Oehh… ja uus Lost hakkab 7 minuti pärast. See veel puudus.

Igal juhul ootab mind homsest ees 10 täiesti arvutivaba päeva. Ma tõotan, et ükski klahv ei satu mulle selle aja jooksul näpu alla.

Nägemist ja loodan, et sõbrapäev oli teil mõnus!





Kodu on, kas koju minna ka julgeb?

12 02 2007

Pärast kahenädalast õnnelikku kooselu skooris Jesse siiski omale lõpuks ka kodu. Päris hea diil – $400 toa eest kuus ja Manhattanil, meilt umbes 30-40 tänava kaugusel Harlemi kvartalis nimega Sugar Hill, jepp – as in the Sugar Hill Gang. Päris uhke, mõtlesin ma, kuni tegin natuke researchi ja avastasin, et väga segane lugu selle Sugar Hilliga, mis puutub selle uue kultuuri sündi. Nii palju kui ma aru sain, siis nägi Sugar Hill Records seal ilmavalgust, aga kolis mõne aja pärast New Jersey’sse ära, kus ta 2002 lihtsalt maha põletati. Kas “Rappers Delight” tehti saarel või mandril, on siiamaani minu jaoks müsteerium. Aga noh, teeme asja romantiliseks ja kujutame ette, et seal see tõepoolest oligi. Räpi kodu on nüüd Jesse kodu. Aga otseloomulikult on seal palju huvitavamaidki asju sündinud ja asi on kindlasti väärt põhjalikumat uurimist.

Ainult et jahh, paraku eile õhtul 12 paiku, kus ta meilt oma viimaseid asju üles korjama tuli, pidas ta siiski mõistlikumaks ööseks meile jääda… Kindlasti lähen seda kanti vaatama ASAP, aga kõigepealt siiski päevavalguses. Noh, tegelt naeruväärne ju peljata – mõne nädala pärast tunneme ennast kindlasti idiootidena, kui see tõesti mõnusaks kohaks osutub. Aga puht inimlik on natuke õõvastust tunda, kui sa oled uues kohas, kus kõik teised inimesed ei näe välja nagu sina. Minu naabruskonnas, kus elavad ainult dominikaanlased olid esimesed hetked ju ka samuti ebakindlad. Ratsionaalselt võib ju mõelda, et inimesed on inimesed igal pool ja tegelikult see nii ongi, aga instinktide vastu nii lihtsalt ei saa. A la, lepime kokku et ma pimedust ei karda… Isiklikult ma olen kindel, et see hirmuaura mis Harlemi ümber on tekitatud toimib pigem kaitsesüsteemina, et hoida oma keskkonda omana. Ja võibolla on meie sealolekul pigem isegi rohkem vastupidine mõju – kuulsin mõni aeg tagasi rongis, kuidas Harlemi eakad elanikud arutasid pikalt ja põhjalikult probleemi “valged inimesed meie kodukandis”. Üks rääkis teisele kuulujuttu, et valged inimesed pidavat hakkama Harlemisse kolima. Selle peale teadis üks vestlejatest väga ähvardaval õudusfilmi toonil lisada vestlusesse poolsosinal pärllause: “THEY’RE ALREADY THERE!!!”…

Nii et võtame otsustavaid samme, teeme lõpu ajale kus mustad poisid võisid ennast ribadeks hirnuda kui jälle kellegi ehmunud kaamet lõusta said paari lihtsa võttega esile kutsuda. Võtan Pauli ka kaenlasse ja lähme Sugar Hilli kollitama! 😛





Missassja…

7 02 2007

Pool elu hoiavad su vanemad sind kodus kinni, et sa jumala pärast kuskile seksima ei läheks. Teise poole käivad nad sulle pinda, et sa juba läheks ja teeks, sest et mõtle kui toredad lapsed on. Pool elu saad sa peksa selle eest, kui savu haisugi ümbruskonnas tunnevad. Teise poole itsitavad nad lõbusalt ja räägivad oma kogemustest, kui su laps su kodus nende silma all koogib sõbra asjade seest välja mingi müstilise paki, kuhu on mingis “belgia keeles” peale kirjutatud ja soovitab siis vanaemal selle kuskile kõrgemale panna…

A ma pean nüüd koju minema…

Täpsustus – tegemist oli Drum marki lahtise tubakaga… krt…





Kus mu kuradi pähklid on?

6 02 2007

Külm on siin. Öösel miinus 20 ja päeval 10. Ja muidu polekski nii hull, aga tuul lõõtsutab halastamatult ja eriti seal, kust ma läbi pean kõndima et tööle saada, kuna see natuke kõrgem kant ja otse jõe ääres. Isegi kui kõik tuul mujal maailmas vaibuks, oleks seal ikka kerge briiiiiz… Ja muidu polekski hull, aga tänavalt on pähklimehed ära põgenenud ja enne selle külmalaine lõppu neid otsida vist pole mõtet. Umbes sellised pähklid, nagu Olde Hansa kõrvalt saab. Olin neist juba pikemat aega suure kaarega, ninasõõrmed harali mööda käinud, aga siis ühel päeval andsin alla ja sealt edasi oli tee sõltuvuseni meeldivalt libe. Nüüd kõnnin sealt kohast mööda ja juba kaugelt tunnen lõhna, aga paraku on tegemist mingi väga osava haistmismeelte enesepetmise trikiga…

Nädalavahetus nägi meid india restoranis ja vene baaris, enam vähem järjestikuselt. Samas polnud üldse kaval laupäeva õhtut meeletu söögiorgiaga alustada, sellest koomast me tol õhtul ei toibunudki ja nii mõnedki kurjad kavatsused jäid realiseerimata. Isegi katsed asi roomlaste kombel lahendada meeldivama õhtu jätku nimel ei läinud korda, nii et siis ei jäänud küll muud üle kui oma punnis kere takso peale lohistada.

Pühapäeval oli mul erakordne võimalus käia kinos päris täiskasvanute filmi vaatamas. Enne seda oli mu kinolist selline: “Happy Feet”, “Flushed Away”, “Open Season”, “Charlotte’s Web”, jne… Seekord sattus ette “Babel”, mille pileti sain kätte siis kui kirtsus ninaga noogutasin kassapoisi poole, kui ta “Bäbl?” ütles. Huhhhh… bäbl… no, misiganes. Väga-väga hea film, aga pärast seda 2,5 tunnist hingevapustust on kindlasti hädavajalik, et oleks keegi käepärast, keda kaissu rabada. Vastasel juhul võib kass väga korralikult peale tulla. Väntsutasin tol õhtul Pauli totaalselt läbi ja tundsin õnne oma elu üle…





Eilne vestlus patsientidega

2 02 2007

Eile tuli mul üks väga armas vanapaar, abielus 55 aastat, pikad blondid haritud olemisega inimesed ja siis järsku hakkas sellist teksti tulema. Jutt käis, loomulikult, nende tervisest ja mees parasjagu loendas asju, mida ta tervise nimel teeb:

mees: …and I eat lots of green leafy vegetables. Do you guys even have green leafy vegetables in Estonia?

mina: …ummm… yes (lamba näoga)

mees: I mean, it’s so dark and cold there all the time – are you even able to grow leafy vegetables?

naine: I remember my relatives, our ancestors are from Poland, telling me that they kept horses and pigs. And that’s pretty much in the same area, right?

mees: So they must be able to grow leafy vegetables!

mina: Because we do have to feed our horses and pigs too, right?





Mees, võta muru kotist välja…

2 02 2007

Nüüd läks lõbusaks. Tõesti lõbusaks, hetkel küll kindlasti mitte, aga eile õhtul oli küll. Käisime Jessega Chelseas, esimeseks peatuseks oli koht, kus ta eelmisel korral oli omal pildi eest ära joonud. Et siis korraldada taaskohtumist kena baarmani ja tema tasuta jookidega. Baarmani polnud, joogid olid kirved, söök… nii ja naa. Käisin korraks väljas suitsetamas ja kui tagasi jõudsin nõudis Jesse tungivalt lahkumist. Ilmselt oli ta seal rahvale meelde jäänud oma trikkidega ja see rahvas tuletas neid talle siis hoogsalt meelde. Üks baar siis, kuhu me koos enam minna ei saa. One down 18,000 more to go! Küsisin siis härralt leti taga, et kus teil need HEAD kohad siin kandis on ja ta juhatas meid lahkelt oma lemmikutesse.

Järgmises kohas saime kiirelt tuttavaks kahe meeldiva härrasmehega lõuna-Ameerikast ja sestap selguski tõsiasi, et ma hispaania keelt räägin. Täiesti jahmatav. Mul olid ses suhtes juba tegelikult enne kahtlused, kuna taksodes ja poodides hakkas seda viimasel ajal kuidagi välja lipsama. Aga kaua sa ikka poes või taksos passid, pikalt seal juttu pole. Nii ma siis võtsingi selle Orlando ette ja otsustasin selgeks teha endale, kui palju ma seda värki oskan. See jättis ka vabad käed Jessele, kes ta sõbraga kudrutama jäi. Ja siis ma jutustasin ja jutustasin ja suust tuli välja sõnu, mis sealt elu sees pole enne välja tulnud. Sest et kui kaks aastat kunagi sai seda õpitud (vaatamata õppejõududele sai siis vist ikka midagi selgeks ka) ja nüüd peaaegu neli aastat see mul kõrva ääres vulisenud, siis on ju tegelt loogiline… Normaalne. Kohe läheb CVsse.

Õhtu oli täiesti punnis naljakatest hetkedest. Ma pole tükk aega nii korralikult hirnunud, kui siis kui turvamees lahkudes Orlandol palus muru kotist välja võtta. Nimelt oli neil laudadele pandud armsad madalad nelinursed klaasist vaasikesed, kus kasvas sees muru. Ja noh, kui sisekujundus tõepoolest nii hinge läheb, siis pole ju tegelt väga suur kuritegu sellest osakese kaasavõtmine. Kahjuks oli “A for effort” ainus asi, millega ta sealt lahkus.

Teine näidishetk – seisan ootan vetsu ukse taga, üks nõmedamaid tegevusi maailmas muideks. Nurgas istuvad kaks tibi, silm libises üle ja registreeris fakti ära. Järsku hüüab üks tibidest, et ma sinna läheks. Ja ma lihtsalt ei teinud välja. Ma ei tea miks, sest et viisaka inimesena on mul kombeks üldiselt ikka reageerida inimeste kõnetamistele. Aga seekord mitte. Võibolla selle pärast, et ei tahtnud oma õhtut ära rikkuda. Hetk hiljem küsis kõrvallauda koristav poiss, et kus ma hispaania keelt õppisin. Temaga ma viitsisin rääkida küll. Igal juhul pärast õues lahkudes käis mingi trash talkimine minu kohta. Kitusin kohe Jessele ära ja tema tapmisähvarduste saatel tibid põgenesid. Jäigi mõistatuseks, et mida nad siis tahtsid. Millegi pärast oli mul tunne, et sealt ülbete lõustade tagant midagi head küll tulla ei saa…

Ja siis ma läksin takso peale, kus panin korraks silmad kinni. Kui ma need uuesti avasin, vaatas mulle vastu mu vannitoa lagi. Kell oli 6. Kõlab halvasti, jahh, aga mul on seal maas maailma pehmeim vaip. Paul aeleb seal alati enne vanni ja on juba korduvalt tahtnud seal magada. Nüüd võin siis ilmselt rahuliku südamega lubada, kuna seal oli tõesti ilmselt nii mugav lihtsalt…