Pauli nurk

nyc-005.jpgnyc-005.jpgPühapäev, 30 detsember

Ja täna nägin ma Pauli esimese musi ära, ta andis selle sünnipäevalaps Martale. Ma ei tea, mis asja nad seal teisel pool lauda parasjagu omavahel arutasid, aga jutu vahele tuli igal juhul üks kiire musi ära teha. Ja nii see oligi, umbes murdosa sekundist, kus aeg korraks seisatas ja ajudesse särises üks pilt, mis sinna ilmselt igaveseks jääb. Ei noh, muidugi oli see ju täiesti süütu laste mäng, aga ikkagi ehmatas mingil määral korraks ära 🙂

Paul on siin praegu väga õnnelik. Pere on koos ja peale tädi pere ei pea siin hetkel kedagi taga igatsema. Jõuluvana toob korralikult nänni ja issiga saab linnas tolgendada ja muidu mehist olemist õppida ja harjutada.

Ta on lihtsalt nii hea laps, parima pingutuse juures ei suudaks ma vist uhkem olla. Ninnu-nännu 🙂

Kolmapäev, 28 oktoober

Vahepeal on juba kuu aega möödunud sellest, kui siia Paulist kirjutasin. Selle kuu aja jooksul on meil palju toimunud – kolisime Eestisse, Paul läks lasteaeda. Harjumine ei toimunud muidugi üleöö, aga usun et praeguseks on kõik täitsa enam vähem okoo. Kindlasti aitab sellele vägagi kaasa see, et uus lasteaed on tõesti super – Tallinna 9. lasteaed, kus on lihtsalt nii toredad kasvatajad. Kirjeldamatult hea on see tunne, et viid lapse kuhugi hommikul ja saad terve päeva tegutseda kordagi muretsemata selle üle, kas tal on hea.

Selle kuuga toimunud arengut nägin kõige paremini siis, kui läksime lastega sõpradele külla, kellel käisime külas kohe alguses ja siis kolm nädalat hiljem. Esimesel korral polnud üldse võimalik rahulikult olla, kuna kogu aeg käis mingi hüsteeria ja lärm – Paul lihtsalt ei osanud teiste lastega mängida. Kui nüüd viimati uuesti käisime nädala eest, siis oli kohe teine asi. Tüübid olid suure osa ajast rahulikut teises toas ja lihtsalt mängisid. Omaette. Ilma kaklemise ja karjumiseta. Ohhh, milline kergendus. Eks ole ju tegelikult igal ühel vaja natuke omasuguste seltsi. Paul oli siin esimest korda omavanustega suuremas seltskonnas, kus ta sai päris omas keeles suhelda ja sotsiaalset käitumist õppida.

Ja kui eelmisel korral kilkasin, et ta loeb, siis seekord võin juba suure uhkusega teatada, et TA KIRJUTAB:

05-11-07_1121.jpg

Üks asi, millest ma ilmselt kunagi üle ei saa, on see, et ta ei lase mul talle asju õpetada. Mis on muidugi eriti kurb juhtum, aga ma saan sellest täiega aru. Tal tekkis kirjutamise soov siis, kui ilmusid koju minu koolivihikud. Olin sunnitud temale ka oma vihiku ostma, kuna vastasel juhul kritseldas ta lihtsalt minu omad täis. Aga pelgalt kritselsamisega polnud ta üldse rahul – oli vaja kohe päris sõnu teha ja kui need KOHE välja ei tulnud, siis oli kriis. Tassisin siis talle ette aabitsa ja näitasin, kuidas see või teine täht käib, aga ei – kriis süvenes. “B” tähega oli eriti suur hüsteeria, mis kestis täpselt nii kaua kuni mul juhe lihtsalt kokku jooksis ja ta teise tuppa karjuma saatsin. Tulemusena ilmus ta sealt veerand tundi hiljem rahulikult välja ja näitas mulle vihikust sulaselget sõna “BOA”. Vot selline mees.

Reede, 21 september

Täitsa pekkis – ta loeb! Vähemalt nii mulle väitis mu ema (kes muidugi ka väidab, et ta viisi peab, aga noh…khm… jah…:D). Seekord oli asi vist siiski konkreetsem, kuna ühest tavalisest majast möödudes teatas Paul, et näe – pank. Ja kui mu ema hämmingus küsis, et kuidas sa tead, et see pank on, vastas tüüp: “Seal oli nii peale kirjutatud”. :O Ja see polnud mingi pank, kus me enne oleks käinud, et ta peaks sellist asja ära arvama. Müstika… Aga ma tegelikult teadsin juba ammu, et ta geenius on!!!

Neljapäev, 6 september

Kui juba mängimiseks läheb, siis tuleb võita – selline on Pauli hoiak igasuguste võistlushetke sisaldavate mängude puhul. Kui Paul ei võida, siis läheb ta täiesti endast välja ja kukub röökima. Eriti hulluks ajab teda uus Wii, mis minu vastuputkimisele vaatamata ikkagi meile majja kolis, ja sealne poksimise mäng. Asi läks nii hulluks, et ükskord kui ta nokkauti lõin, virutas ta mulle mängupuldiga. Noo-jahh, küsimus “kas poksimine ikka on kõige õigem mäng 3-aastasele poisile” sai sellega ilmselt vastuse. Agressiivsust pole kindlasti enam sööta vaja, pigem võibolla kontrolli all hoida. Samas ehk onteatud annus agressiivsust meeslapse puhul pigem isegi eelis…?

Igal juhul oleme nüüd üritanud Paulile selgeks teha, et alati ei olegi võimalik võita. Vahest peab teise kohaga ka leppima ja vahest polegi üldse võitjat. Paul, nagu ikka, pole oma tarkusega kitsi ja jagab seda Nenele ka. Täna rallimängu mängides (kus vastane parema meelega kaotab, kui kisamist kuulab), hakkas Nene kurtma, et pole üldse huvitav mängida, kui kunagi võita ei lubata. Selle peale arvas Paul nii: “Kullake, elu on selline – vahest võidad, vahest kaotad.” 😀

Teisipäev, 4 september

Paul uurib, kuidas vastassugu ka UFOdele reageerib:
“Emme, kas tügurtad kardavad turnukaid?”

***

Paul uurib, mis värk nende naistega on:

“Emme, miks naised ennast ilusaks tahavad teha?”

Ma ei hakkagi valetama, sest et noh, me kõik teame: “Et meestele rohkem meeldida.”

“Aga minule ei meeldi niimoodi”

“Mis moodi – siis kui naised on ennast ilusaks teinud?”

“JAH.”

Vat siis. Vaatame, kuidas hormoonid sellistele arvamustele mõjuvad.

***

Päris selged need sugulussuhted tal igal juhul veel pole. Mängime parasjagu võrkkiiges piraadilaeva:

“Näe, Paul, sealt tuleb teine piraadilaev, vaata pikksilmaga, kes seal on.”

“Seal on 59 tügurtat! Nad on kõik vennad!”

“Lahe, kas kutsume nad omale külla?”

“JAA!”

“Mis me nendega siin teeme?”

“Teeme kõik koos ühe uinaku!”

***

Paul pole kitsi, jagab oma tarkust ka minu emaga:

“Nene, sa peaksid rohkem guugeldama, siis saad targemaks.”

Esmaspäev, 13 august

Nädalavahetusel sai Pauliga käidud rulaüritusel. Kuna seal kohapeal oli natuke liiga palju natuke liiga kiirelt liikuivaid suuri rulapoisse, siis sai Paul pärast ühel vaiksemal kõrvaltänaval ka proovida. Üritus oli talle väga muljetavaldav, kuigi alguses oli ta täiesti endast väljas, et me kodust tema lauda ei jõudnud ära tuua. Siiamaani on ta oma rula kasutanud tõukeratta põhimõttel, ainult üks jalg peal. Aga seekord oli siis natuke progressi ka. Mu sõber Neilson kõigepealt aitas natuke (kõrval sebib tema sõber, kes samal ajal oma laua katki hüppab):

ja siis proovis ta juba ise:

Laupäev, 4 august

Paul ei ole eriti kunstilembeline: värvimine vähestes kogustes on ok, plastiliin ka, aga “päris” pilte ta veel ei tee. Esimene päris asi (“näe – vorst”, oligi, täiesti vorst mis vorst), mille ta joonistas jäi mul salvestamata ja ta jõudis selle ise üle sodida, enne kui ma jaole sain. Sestap tõmbasin selle pildi kiirelt juba valmimishetkel tal nina alt ära ja panin, nagu kord ja kohus siin maal, magnetiga üles külmkapi peale. Siin siis siil, kribu-krabu vasakus nurgas on muideks siili poeg. Voila:

img_1600.jpg

Seevastu istub talle hästi näiteks kalal käimine:

img_1698.jpg

 

Esmaspäev, 30 juuli

Mulle on alati meeldinud igasuguseid asju ära kiskuda, maha koorida. Lapsena olid mul voodi kõrval nurgad ja seinad tapeedist lagedad, kuna nii mõnus oli sõrme nurga sisse suruda, kuni paber katki läks ja siis selle sealt tasakesi ära tõmmata. Nüüdseks olen ma tapeedi kiskumise maha jätnud, kuigi asi on üle kandunud näiteks õllesiltidele, küünelakile, kuivanud liimile, päikesest ära kärsatatud nahalahmakatele, jne.

Lapsi (üht konkreetset last mul siin praegu üle koridori) seebitakse arsti juures, et ole nüüd hea poiss, pärast saad KLEEPSU! Kleepekaid on ka nii mõnus ju kuskilt ära tõmmata, neid saab suisa mitu korda järjest siit ja sealt ära tõmmata. Paul on ka koorimishull – kui tapeet kuskilt lipendab, siis on see ilmselt varsti seina küljest ka läinud. Suvel Tartus ringi käies sai vana Marksumaja värskelt värvitud aknaraam uuest kuuest lahti, kuna midagi seal tilbendas ja loomulikult oli üks väike paar räpaseid näppe sel koheselt kallal.

Mis värk on? Ilmselt on see geneetiline igal juhul…

Reede, 18 mai

Aga need väiksed inimesed paranevad lihtsalt jube kiiresti:

photo-270.jpg

Teisipäev, 15 mai

Väike flashback – vahepeal tegi Paul nii:

photo-88.jpg

Kolmapäev, 28 Märts. Pauli keelest.

Tore oleks, kui ta jääkski niimoodi rääkima, aga ma usun et see võiks tal edaspidises elus piinlikust valmistada. Nii et tuleb nautida kuni saab selliseid ütlemisi ja sõnavara:

Garelik – kaelkirjak
Elelont – elevant
Püüsel – püss
Tügurt – tüdruk, mitmuses tügurtad. Kasutame lauses ka – “Paul, miks sa vildikaga oma küüned roosaks värvisid?” – “Ma mängisin täna tügurtat”.
Kepsut – ketshup
Rabol – labor, hahaa, veame kihla et keskmise kolmeaastase sõnavaras sellist asja ei kohta!
Muumasisse – muuseumisse, eksisteerib ainult sisseütlevas, kasutatakse põhiliselt ainult sellises lauses: “Emme, lähme muumasisse!”
Karrul – kallur
Maasika auto – maastiku auto. Eriti armas siis, kui näiteks Hummer mööda läheb ja laps hüüab: “Näe, maasika auto!”.
Kabe koks – kadekops
Rektel – elekter
Tarkul – traktor
Imine, imised – inimene, inimesed. (Kõige eksistentsiaalsem küsimus, mis ta mulle esitas oli kunagi dushi all – vaatas mulle alt otsa, ujumisprillid tihedalt näos ja küsis: “Kas sa oled hea imine?”)
Pobleem või siis lihtsalt bleem – probleem
turnukas – tulnukas
tef(l)on – telefon
müklema/üklema (mineviku vormid mükkesin ja ükkesin) – mõtlema/ütlema. Eriti hea on lauses “MAA ÜKKESIN SULLE JUBA!”
Näh, nojah, kui hakkad üles kirjutama, siis loomulikult laksust rohkem meelde, aga nii kui tuleb, siis panen ritta juurde 🙂

——————————————————————————————-
Mõni aeg tagasi

Ha – vat kui lahe, just avastasin, et saan siia teha juurde uue vidina ja siis kõik lapsejutu suunata siia. To-re. Alustuseks pilt, juttu ka kohe varsti. Sest seda juttu tuleb tal lakkamatult. Lähen koju ja kogun killud kõik õhtul kokku. Hea on talletada selliseid asju, mingite päris päevikutega ma ei viitsi mässata, kuigi tore oleks tal hiljem ju lugeda ka… Tahaks teda sellisena kuskile ajakapslisse panna ja aastate pärast uuesti välja võtta ja mängida, siis kui näiteks puberteet peal on ja ta minuga enam suhelda äkki ei taha. Siis oleks selline mõnus väike Paul, kes ainult ripukski küljes ja ütleks asju nagu näiteks eile: “Aitäh emme…(mõttepaus). Minu emme…(mõttepaus). Minu kallis emme…(mõttepaus). Minu kallis emmekene.” 😀

paul-niisama2.jpg

2 kommentaari

21 03 2007
Eppppp

Kas sa viitsiks step by step kirjeldada, kuidas sa selle you tube video saad siia?
Epp,
laisk ja loll 😉

21 03 2007
Tiia

Hei, väga lihtne on see värk. Kõigepealt lähed teed omale youTube’is kasutajakonto ja paned sinna oma filmijupid üles. See on seal suht hästi lahti seletatud ja ei peaks probleem olema. Siis, kui sul on film sinna üles pandud, siis saab ta omale URLi. Leiad selle oma videoklipi kõrvalt paremalt. Seal on ka mingi vidin, spets blogidesse videote panemiseks mõeldud, aga siin wordpressis oli see kasutu. Sellest URList teed copy ja sisestad selle oma posti teksti niimoodi, et ette paned . fjsoo 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: