Teisel pool vett

Esimene semester magistrit on nüüd pidulikult läbi, aasta peaaegu ka. Jõulude puhul lennutasime end siia vanavanemate ja Pauli isa juurde, puhkuseks. Kuigi tööd iseenesest on hetkel palju ja ma ei tohikski puhata, aga tunne on, et peab ja sellele vastu vaielda ka ei viitsi.

Hea kodune on olla, eriti hea on hommikuti magada. Jõulud olid mõnusad ja rahulikud, pisut lumevaesed, aga selle eest kingirohked. Jõuluvana käis ja tõi mulle armsa täpilise lumelaua, kampsuni ja raamatuid. Kõik mida vaja ja ei midagi vähem ega rohkem, just right.

Täna tulin üle mitme kuu oma linnakoju, kus Pauli isa ja mu parim sõber Jesse viimased paar kuud on kahekesi elanud. Ja siin oli ka kõik enam vähem täpselt nii nagu enne. Minu lahkumislilled tühjaks kuivanud vaasis köögilaual, mahajäänud huulepulk mikro peal, tõenäoliselt minu ostetud piim külmkapis (mhmh), Pauli mänguasjade kast oma kohal suure toa nurgas ja meie hambaharjad vannitoas. Armas. Samas kaks meest majas on ikkagi kaks meest majas ja seega lükkasin siin salaja natuke suuremaid tolmurulle kokku, aga selle eest lilled elavad ilusti ja kasvavad jõudsalt – ei oodanudki mind kollased rootsud, nagu kartsin.

Hehee, praegu näiteks saime just Jessega üle paari kuu jälle kokku ja nüüd istume siin pühas rahus ja nokitseme mõlemad oma arvutite kallal. Teen väikse tööpausi, sest enam ei jaksa, ja pühendan veidi tähelepanu oma unarusse jäänud blogile. Kummaline, aga hea on olla sellise sõbraga, kellega suhtlema ei pea, kellega võid täiesti rahulikult vaikuses istuda ja olla. Imelik, tõepoolest, aga nii see on. Kui meil arvuteid poleks, siis me tõenäoliselt loeks. Ta tuli just töölt ja ilmselt on natuke vaikset aega vaja. Natukese aja pärast paneme veepudelid veini täis ja läheme linna jalutama. Säästuprogramm, noh. Samas on õhtul linnas jalutada nii mõnus ja ilm on mahe, nii et ei raatsikski kuskil ennast mingite seintega ahistama hakata.

Linn on pühade ajal nii ilus, kuigi kõik kohad on reebok’ides turiste täis, aga elab sellegi ilusti üle. Kirjutan seda postitust edasi nüüd, kui oleme juba oma tuuritamiselt tagasi. Uskumatu, kui lahedaid kohti siin samas lähedal tegelikult on. Kui ma siin elasin, siis välja minnes oli sihtpunkt alati kuskil metroosõidu kaugusel, kuid täna käisime jala, siin samas lähedal. Avastasime palju väga mõnusaid kohti, selliseid nagu olime kaugemalt enne otsinud. Vahest polegi vaja tegelikult kaugele minna, et leida seda, mida otsid – selline on siis tänase õhtu moraal. Ma arvasin, et tunnen oma ümbruskonda, kuid tegelikult oleks pisukese pingutamise juures need siit samast leidnud üles…

Hingerahu on selle aastalõpu võtmesõna. Mitte millegi üle ei oska praegu viriseda. Mõnusat aastalõppu kõigile, kes siia satuvad.