Täna ma käisin esimest korda elus trennis. Kui välja arvata need tantsutunnid esimeses klassis ja ujumised teises ja keskkooli ratsutamine. Eiii, vahepeal käisin ju Columbia iidvanas minibasseinis ka tiirutamas – see oli ilus, rõduga vanakoolikas, kus isegi oli mida selili ujudes laes vahtida. Kutsuksin seda siiski pigem kõvas kloorilahuses kümblemiseks. AGA OK, esimest korda täna siis sellisel üritusel kus keegi tüüp seisab ees ja kakskümmend eite (ja üks mees – kõige taga) hing paelaga kaelas järgi vehivad. Ja kus pärast peab ruumitäie rahvaga koos dushi alla minema… Eelmisel talvel proovisin niisama kodus seda värki DVD saatel ja tegelikult oli see päris mõnus – võid ise täiesti oma isiklikku vannituppa pärast minna, finantskulutused – 0 ringis, transpordiaeg – 0 ringis, võimalus täie häälega treeneri “kildude” üle irvitada – priceless… Miinuseks siis vast see, et sa oled ikkagi täiesti omaette kodus ja keegi ei pane pahaks, kui sa fast forwardit natuke paned või vahepeal keskmisest pikema joogipausi teed. Või siis lihtsalt pühas vihas DVD oma karpi tagasi topid. Aga nüüd andsin ikkagi ära oma kolm tilka verd, sain liikmeskaardi asemele ja kuuks ajaks on mul commitment.
Uude kohta minemine on minu jaoks hirmus. Asjaolu ei leevendanud muidugi oluliselt see, et just enne minu valitud aega toimus pensionäride trenn, sest et viimane asi mis ma riietusruumist ootasin oli vaatepilt, mis seal siis avanes. Didn’t see that shit on the website… Aga kohkumusest toibudes muidugi pidin tõdema, et kui tore. Neil oli seal täiesti funktsioneeriv social club taoline oleng – kui mõistlik viis oma aega pensionieas veeta.
Kõigepealt pidi varustuse ruumist tooma omale mingid matid ja step-aeroobika needsamused kuhu peale astutakse ja kangi ja raskused, teised lahkelt seletasid mulle et kust ja mida ja kui palju ja kuhu seista (juhatati lahkelt esimesse ritta – ma ei saanudki kohe aru, et kas on ikka lahkelt, või mitte… aga lõpuks ikka oli) jne.
Ja siis tuli treener Fjodor ja pani tümpsu peale, millele järgnes tund aega kerge mõnusa vene aktsendiga käskude saatel keevitamist. Paar korda pidin ikka endale meelde tuletama, et ma kodus pole ja isegi kui karjutakse, et “Midagi siin lõbusaks ei lähe!!!” ei tohi kõva häälega irvitama hakata. Aga tõesti tõesti, naljatuju kahanes iga järgneva minutiga ja eriti siis, kui käekella kiikasin ja sain aru, et AINULT 15 minutit on möödunud algusest. Eriti ebafun oli siis, kui pärast läbi linna tuigerdasin ja pedas viiendale korrusele ennast loengusse lohistasin. Ma pole enne treppidest üles ronides käsipuude üle nii hullult rõõmustanud…
Aga miks siis just nüüd? Sest et on lihtsalt juba aeg. Ja kolme kuu pärast ootab mind boonusena taaskord lauaga lumisest mäest alla sahisemine ja ma ei taha, et 5 päeva 7st jälle valutamise peale läheks. Ja ma pole juba mitu aastat omale eriti uusi riideid soetanud, sest et ootan ikka veel seda aega, kus ma oma tite-eelse vormi tagasi saan. Ja mul on kõigest kapis leiduvast nii rämedalt siiber. Ja selle pärast, et nüüd on AEGA, et endaga tegeleda. Ja selle pärast, et ühe endale tehtud lubaduse võiks ju ikkagi täita ka…
Järgmine ja ülejärgmine trenn tõotavad tulla eriti mõnusad, kui lihased on valusad. Mul on veel hästi meeles hooaja esimesed trennid ning neile järgnenud päevad, kus enda käimalükkamine on kõike muud kui lõbus. Eestis olles maksin alati trenni kuumaksu korraga ära, et ma ei hakkaks trennidest kõrvale viilima, sest rahast oleks ju kahju hakanud. Meie trennis käis esimesse ritta tihe rebimine millegipärast
Kuna meil siin läks ilm külmaks, saan nüüd staadionil jooksmas käia ja oma neli päeva läks enne, kui lihasevalust üle sain. Venitamine ka suurt ei aitanud.
Jõudu!
Jeesus, tähendab et kaks päeva kannatamist veel? Kräpppp… Ma olen nagu pool sant noh. Ei, tegelikult polegi pool, päris sadaprossa sant olen. Tähendab siis seda ka, et esimene nädal makstud kuust läheb praktiliselt vett vedama… Vägev petuskeem!